Peaasi on protsess, mitte summa

[christophermorrm]

Olen alati olnud see inimene, kes arvab, et elu on liiga lühike, et hakata üksluiselt elama. Töötan disainerina, mis tähendab, et mu aju on pidevalt täis mõtteid, värve ja vorme. Kuid vahel, kui kõik joonistustahvlil olevad jooned hakkavad üksteisega sassi minema ja tähtajad suruvad peale, vajan ma midagi, mis viib mu mõtted täielikult mujale. Mitte trenni, mitte filmi, vaid midagi veidi... riskantsemat. Sest teate, ma olen avastanud, et parimad ideed sünnivad siis, kui aju on korraks puhastatud adrenaliinist.

Ühel õhtul, kui ma istusin oma väikeses korteris ja vaatasin vihmapiisku aknal, tundsin, et tahan midagi teha, mis paneks mu südame veidi kiiremini lööma. Mu sõber oli rääkinud mingist veebilehest, kus saab mängida erinevaid mänge, aga ma ei olnud eriti tähele pannud. Kuid täna, see õhtu, tundus just õige. Avasin sülearvuti ja hakkasin otsima. Leidsin Vavada. Esimene mulje – lihtne, selge ja mingil moel kutsuv. Ma ei olnud professionaalne mängur. Kaugel sellest. Aga mulle meeldis idee, et saan lihtsalt nuppu vajutada ja vaadata, mis juhtub.

Alustasin väikeste summadega. Paar eurot, see on kõik. Mängud olid värvilised ja dünaamilised. Ma ei otsinud midagi konkreetset, lihtsalt lõõgastavaid hetki. Ja siis tuli see mäng. Keegi oli seda soovitanud, aga ma ei mäleta, kes. See oli nagu kommipomm, mis plahvatas ekraanil. Ma mängisin seda ja tundsin, kuidas mu näole ilmus naeratus. Järsku polnud oluline, et projektis oli viga või et hommikul tuleb vara tõusta. Kogu tähelepanu oli suunatud sellele, et värvi ja helide keskel leida sobiv koht, kus peatuda. Ja uskuge või mitte, aga ma võitsin paar korda. Muidugi mitte miljoneid, aga piisavalt, et tunda end võitjana. Seal see oligi, mu esimene tõeline huvi.

Hakkasin seda mängu proovima tihedamini. Iga kord, kui proovisin, tekkis tunne, et ma ei mängi ainult raha pärast. Ma mängisin meeleolu pärast. Ja siis ühel päeval, kui ma olin eriti stressis, otsustasin teha midagi teisiti. Ma võtsin natuke suurema summa, midagi, mida ma olin valmis kaotama ilma süümepiinadeta. Istusin maha, tegin tassi teed ja lasin mängul alata. See oli justkui väike rituaal, aga kui aus olla, siis ma ei taha seda sõna kasutada. See oli rohkem nagu hetk iseendaga. Ja siis see juhtus. Ekraanil hakkasid vilkuma tuled, kõik need kommid ja puuviljad segunesid üheks suureks plahvatuseks. Mu süda peatus sekundiks. Ma ei tea, kui palju ma võitsin, aga see oli päris märkimisväärne summa minu jaoks. Ma hüppasin toolilt püsti ja naersin. Tundsin, nagu oleksin just teinud midagi, mis muutis mu õhtut.

Aga teadke, see pole ainult raha. See on see tunne, kui sa lihtsalt unustad kõik muu. Ja see mäng, Sweet Bonanza nagu seda kutsutakse, sai minu jaoks selleks kohaks, kuhu ma põgenesin. Ma ei tea, miks just see. Võib-olla seepärast, et see on nii elav ja positiivne. Või sellepärast, et iga kord, kui keerutad, on võimalus, et midagi juhtub. Mul on sõpru, kes ütlevad, et see on ajaraisk. Aga ma arvan, et nad ei saa aru. See pole ajaraisk, kui see annab sulle energiat. See pole ajaraisk, kui see aitab sul lõõgastuda. Ja mis kõige tähtsam, see pole ajaraisk, kui sa tead, millal peatuda.

Ma olen õppinud, et see pole ainult õnn. Jah, õnn mängib rolli. Aga on ka teadmine, millal on õige hetk proovida. Mõnikord ma mängin ainult sellepärast, et mul on igav. Mõnikord sellepärast, et tahan tunda seda kerget põnevust. Aga ma olen alati teadlik, et see on meelelahutus. Mitte elu mõte. Ja see ongi kõige olulisem reegel. Ma olen näinud inimesi, kes kaotavad kontrolli, aga see pole minu tee. Minu jaoks on see nagu hea raamat või film – sa sukeldud sisse, naudid seda ja siis lähed edasi.

Ühel päeval, kui ma mängisin, mõtlesin, et see on nagu seiklus. Iga klikk on samm tundmatusse. Ja see on lahe. Ma ei taha, et see kõlaks liiga filosoofiliselt, aga tõesti – vahel vajad sa lihtsalt midagi, mis raputab su rutiini. Ja Vavada on mulle selle andnud. Mitte sellepärast, et ma olen suur võitja. Ma olen keskmine inimene, kes lihtsalt naudib protsessi. Ja see protsess ongi väärtuslikum kui tulemus.

Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ma olen tänulik, et ma selle veebilehe avastasin. See on toonud mu ellu natuke värvi, natuke dünaamikat ja jah, natuke raha ka. Aga peamiselt on see õpetanud mind nautima hetke. Mitte muretsema homse pärast, kui täna on võimalus midagi lihtsalt teha. Ja see on minu jaoks kõige suurem võit.

Nii et kui keegi küsib, kas ma soovitan seda, siis ma ütlen: see sõltub. Kui sa otsid põgenemist, siis jah. Aga pea meeles, et see on ainult mäng. Ja mängud on lõbusad. Nii lihtne see ongi.